Tere!

Mina olen Berit Kaschan, olen luuletaja, lugude looja, biblionaut, õilis narr ja tantsija.

Olen kirjandusega seotud eri viisidel, kõigepealt õppisin Tallinna Ülikoolis kirjandusteadust (2009–2013) ja uurisin naiste müüte ja lugude jutustamise psüühikat tasakaalustavat mõju. Sealt jõudsingi biblioteraapiani –– see on loovteraapia vorm, mille keskmes on (ilu)kirjanduse võime inimese meelt rahustada, tema olemust ja eesmärke selgitada. Nii kirjutamise kui lugemise kaudu.

Asusin biblioteraapiat õppima 2018. aastal (tunnistuse sain 2022. kevadel) International Federation for Biblio/Poetry Therapy juures (pöörase nimega õpiasutus, ma tean). See oli minu jaoks eelnevate õpingute loomulik jätk, sest minus oli kasvanud soov poeetilise sõna ravitsevat toimet lähedalt tundma õppida ja seda ka ellu rakendada –– mitte ainult omapäi, vaid ka teisi selleks julgustades. Biblionaut sündiski 2020. aastal eesmärgiga neid teadmisi levitama ja praktiseerima asuda.

Mind väga huvitavad identiteedinarratiivid ja nende mõju ehk see, kuidas me iseendast ja oma elust jutustame ja missuguses suunas see meie elusid viib. Ja mil viisil võib muutuda inimese elu, kui ta otsustab muuta seda, kuidas ta endast jutustab.

Olen töötanud ka perekonnalugudega ja täiendanud oma teadmisi süsteemse pereteraapia vallas, mis on kinkinud mulle veendumuse, et kui lahendada elulisi küsimusi perekonna/suguvõsa kontekstis, on tulemused selgemad, mõistmine sügavam ja püsivam. Seejuures muidugi ei tohiks unustada, et me sünnime siia ilma ikkagi iseenese pärast, oma ainukordse elu pärast.

Veel üks teema, mis mind väga huvitab on keha ja kirjutamise / keha ja teksti omavahelised seosed. Olen terve elu tegelenud ka tantsimisega –– balletikooli nõudlikest pöiasirutustest kuni aovalgel reivimiseni välja, rääkimata zumbast ja kodus üksi tantsimisest, loomulikult. Ning see, kuidas keha annab meile kätte lood, milleni me muidu ei pääseks, ei lakka mind ikka veel üllatamast.

2026. aasta sügisel alustasin magistriõpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas religiooniuuringute erialal, kus jätkan naisprintsiibi avastamist läbi eri religioonide ja usundite ja midagi ma teen seal veel. Mida täpselt, see selgub ajas.

Kõige sellega paralleelselt –– või just kõige selle tõttu –– olen ka kirjutanud. Eneselegi üllatuseks peamiselt luuletusi. Olen hetkeseisuga nelja raamatu autor, millest viimane, luulekogu “Aprill” pälvis 2026. aastal Eesti Kultuurkapitali luulepreemia.

Mind köidavad valdkondade, kultuuride ja ajastute kokkupuutepunktid, meeldib leiutada ja katsetada, leida uusi ühisosi ja mingi suurema terviku poole liikuda. Ma olen veendunud, et suurem osa jõust, mida inimene vajab näiteks tervenemiseks (nii füüsilisest kui hingelisest tasakaalutusest) või lihtsalt eluga edasiliikumiseks, on tema enda sees olemas. Sellega tuleb lihtsalt ühendus luua. Ning loovus, loodus ja liikumine on kahtlemata ühed lihtsamad ja võimsamad viisid selle saavutamiseks. Ja ka lihtsalt mõnusa argipäeva alalhoidmiseks.

Ma armastan absurdihuumorit, loodust, kõiki loomi, kanget kohvi ja kummalisi olendeid. Filme. Teatrit. Mõnd öist ja mõnd päevast metsa. Paljusid jõgesid. Rongisõitu. Vabadust. Suuri müsteeriume. Kevadist Londonit.

Ma olen veendunud, et huvi on kõige parem õpetaja ja see, kes julgeb muutuda, julgeb kõike.

Kui sul on koostöömõtteid või tahad mind esinema kutsuda, kirjuta mulle berit@biblionaut.ee ja siis ma vastan.

Portreefoto (ka esilehel): Eva Bronzini